viimase aja postitused võivad asjast kaugele inimesele tõsiselt igavad tunduda - nu kaua sa jaksad lugeda selle kohta, mitmes palk millisest seinast on värvitud/värvimata..
tänase päeva "täht" yrituseks on tellingute mahavõtmine ning teises majaotsas uuesti püsti panemine.. mehed, va optimistid, arvasid algul, et võtavad lahti ainult toestuse ning nö kõrgustesse pürgivad tugipostid, mis on 1 v 2 (täpselt ei teagi) kohast jätkatud, tõstavad tervelt ümber... siin on peidus yks AGA.. nimelt on tellingu need postid sisuliselt sama kõrged kui maja (pakun huupi, et äkki on 8m? vähe??) ning kui alt otsast neid tõsta, vajub ülemine uppi.. ja kui kuidagi vähemalt pikali saab, siis mis valemiga selline kahest omavahel yhendatud tükist varras uuesti püsti ajada??!?
prooviti mis prooviti ja lõpeks tuli ikka jätkukohast lahti võtta, sest muidu pole kahe-mehe-tööna asi lihtsalt võimalik..
tänase siesta ajal käisime veel kaksi (nimesid ei nimeta, eks?!) savi tee täiteks vedamas.. see tee täitmine, millest elevantsilõksu nime all juba olen kirjutanud, on üks paras pähkel.. kivid ja muld asja ei paranda.. uue ideena vinname naabrimehe metsa viivalt teelt savi (naabrimees kasutas meie tiigi süvendamisest tulnud materjali heinamaal täiteks, et ta trakats yle meie heinamaa metsa saaks vajadusel vurada).. kuna "tee" on täitsa läbi kuivanud, siis kamakate kätte saamine on number omaette.. ja savi on uskumatult raske! vaatad kyll, et mis see üks sületäis ära ole.. aga on.. ja selg on pärast hellake..
maja värvimise kohta lõpetuseks veel selline märkus, et nyyd kui vaadata maja tumedat palgi osa ja maja serva alt paistvaid ise-klombitud valgeid telliseid, millega on ümbritsetud äärmised majavaiad(meil nimelt vaivundament, kuna kevadeti elame "veneetsias"), on selline tunne, nagu neeger naerataks (neeger ju eesti keeles mitte-sõimusõna)...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment